reede, 23. veebruar 2018

Kirjanduslik kohvitund

...algab neljapäeval, 1.märtsil kell 11.
Meenutame kirjanikku, kes oma mälestusteraamatus "Maast madalast" on öelnud:
"Sündisin minu põlvkonnale paljutähenduslikul aastal. Luuletaja ütleb: "Ja kes oleks see meist, kes ei teaks - kahekümne neljas veebruar tuhat üheksasada kaheksateist!"
Jah, iseseisev vabariik oli välja kuulutatud, aga kui mina nädal hiljem sündisin, olid "va sakslased" maa okupeerinud. Sõda, nälg, revolutsioon, okupatsioon, püksirihma pingutamine eelnes ja kaasnes mu sündimisele, järelkajad ei vaibunud niipea."
3.märtsil 1918.a. sündis Silvia Rannamaa. Ta elas pika elu ja lahkus meie hulgast 89-aastaselt 19.aprillil 2007.a.
Tema kirjanduslik looming ei ole eriti ulatuslik, kuid sellele vaatamata kaalukas. Diloogiaga "Kadri" (1959) ja "Kasuema" (1963) taaselustas ta eesti tütarlasteraaamatu traditsiooni. Raamatuid on korduvalt välja antud ja tõlgitud paljudesse keeltesse, "Kasuema" ainetel on loodud film "Naerata ometi".
Ilmunud on veel muinasjutukogu "Nösperi Nönni natuke" (1977), loomajuttude kogumik "Väikese käpa jälg" (1985) ja 2 mälestusteraamatut - "Maast madalast" (1990)  ning "Ja vaimuvara ka" (1998). Kahes viimases avab kirjanik lisaks oma kujunemisloole ka huvitavamaid seiku ajastu ühiskondlikus ja kultuuriloolises elus.

Silvia Rannamaa
 
 
Fotod internetist
 
Olete oodatud meenutama!



reede, 9. veebruar 2018

"Minu Eestimaa"

Veebruaris - märtsis saab meie raamatukogus vaadata Urve Sulgeri loodusmaalide näitust, mis on pühendatud Eesti Vabariigi 100.sünnipäevale.
On võimatu arvata, milline aastaaeg Urvele kõige rohkem meeldib. Ta on vaadelnud ja jäädvustanud nii kevadet, suve, sügist kui talve. Näituse vaataja näeb ja tunnetab kevadist kargust  kasemahla-pildil; suvehommikute udujoomi; lummavaid päikeseloojanguid; rabasaari; sügiskullas metsi ja talvevaikust. Üks on kindel - Urve armastab väga oma maad.
Näitusega haakub hästi  Lehte Hainsalu luuletus

Eestlased
on varsakabjainimesed,
eestlased on ülaseinimesed.
Nemad on märkide märkajad,
ikka ja jälle tärkajad.

Nemad on varsakappajad,
uut loovad ja vanas lappajad,
sinisilmsed, kuid hetke passijad,
tõenõudjad ja vahel vassijad.

Nemad on just nagu paiselehed -
kikkis naised ja laiad mehed.
Hädas kokku tulevad rüsinal
Eestimaal igipüsival.

Sirelid
 
Tulge vaatama!