15.10.1864 – 13.03.1957
Kanarbikus kasvasin,
Sambla süles sirgusin,
Kaste külm mind kaisutas,
Pilve puhkel paisutas:
Olen nõmmelill.
(A.Haava)
Anna Rosalie Haavakivi (Anna Haava ) sündis Kodavere kihelkonna Pala valla Haavakivi veskitalus. Ta õppis Pataste, Saare-Vanamõisa ja Tartu Hoffmanni saksakeelses erakoolis ning 1880-1884 Tartu Kõrgemas Tütarlastekoolis, mille lõpetas koduõpetaja diplomiga.
Ta töötas pedagoogina lasteaias ja alustas samaaegselt loometegevust.
1892 1893 viibis ravi eesmärgil Leipzigis, seejärel töötas Saksamaal diakonissiasutuses.
1894-1899 tegutses koduõpetajana ja halastajaõena Peterburis ja mujal Venemaal.
XX saj. alguses oli majapidajaks venna juures Haavakivil.
Pärast pikemat haigust asus 1906.a. vabakutselisena Tartusse, elatudes peamiselt tõlkimisest. Kannatas sageli materiaalset puudust, eriti sõja-aastail.
1920. a-st sai kirjanikupensioni.
Eesti Kirjanike Liidu liige, Eesti NSV rahvakirjanik.
Suur osa Anna Haava ligi 700 luuletusest - armastuslauludest, külatüüpide maalinguist ja sotsiaalse protesti väljendustest - on saanud klassikaks. Üle 200 luuletuse on viisistatud, osa neist kuulub laulupidude repertuaari ja on muutunud rahvalikeks lauludeks.
Mu süda usub
Mu süda usub õnne,
Suurt –
meresügavat,
Kus säravad
muinasjutud
Ja imed
puhkavad.
Mu süda usub
valgust,
Mis tõuseb
säält sügavast,
Mis kutsub
tuhanded õied
Kõik elusse
uinumast.
Mu süda usub
elu,
Mis selge
õnnistus on,
Mis maine ja
okkaline,
Kuid siiski
taevane on.
Mu süda usub
surma –
Suurt,
sügavat, õnnist ööd,
Kuhu mahuvad
ära kõik õndsus
Ja valgus ja
elutõed.
(A.Haava)
