Mari Vallisoo 12.11.1950 - 4.08.2013
Ta kõneleb elust keeles, mida kuulis oma emalt ja vanaemalt.
Luuletused on kui killud kaugest ajast, mis annavad ettekujutuse olustikust, kuid mitte kirjeldavalt või jutustavalt, vaid luuletaja silmade läbi. Oskuslikult on kasutatud murrakule omaseid väljendeid ja sõnu.
Kogumiku esimese osa luuletused on ilmunud raamatus "Sünnisõnad ja
surmasõnumid" (1991), teine osa on ilmunud kassetis M.Traadi ja H.Adamsoni murdeluulega (2001), viimases osas on seniavaldamata luuletused.
("Apollo" kodulehelt)
"Riidekapp"
Ullusärk egass juhuss.
Õnnesärk sünni puhuss.
Raudrüü - juhuss, ku sõtta.
Kõrvega müts, mes põleb,
alate varnast võtta.
Surmakleedi siis aagud.
Pagana koid!
Ei tiä, kes nõnna kavva
tämädä oid.
Ärä sa surmariidid
seessä lahe!
Tahas kedägi - õvven
vilu ja tuba jahe.
Võtas kasvai selle
kõllase pitsillise.
Vana-Loovi viil eegeldäs,
pime ju ise.
Neljapäeval, 13.märtsil algusega 15.00 loeme Pala raamatukogus
Mari Vallisoo kodaveremurdelist luulet.
Laulavad Merle Müür ja Merike Jaanisk.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar