Meenutame kirjanikku, kes oma mälestusteraamatus "Maast madalast" on öelnud:
"Sündisin minu põlvkonnale paljutähenduslikul aastal. Luuletaja ütleb: "Ja kes oleks see meist, kes ei teaks - kahekümne neljas veebruar tuhat üheksasada kaheksateist!"
Jah, iseseisev vabariik oli välja kuulutatud, aga kui mina nädal hiljem sündisin, olid "va sakslased" maa okupeerinud. Sõda, nälg, revolutsioon, okupatsioon, püksirihma pingutamine eelnes ja kaasnes mu sündimisele, järelkajad ei vaibunud niipea."
3.märtsil 1918.a. sündis Silvia Rannamaa. Ta elas pika elu ja lahkus meie hulgast 89-aastaselt 19.aprillil 2007.a.
Tema kirjanduslik looming ei ole eriti ulatuslik, kuid sellele vaatamata kaalukas. Diloogiaga "Kadri" (1959) ja "Kasuema" (1963) taaselustas ta eesti tütarlasteraaamatu traditsiooni. Raamatuid on korduvalt välja antud ja tõlgitud paljudesse keeltesse, "Kasuema" ainetel on loodud film "Naerata ometi".
Ilmunud on veel muinasjutukogu "Nösperi Nönni natuke" (1977), loomajuttude kogumik "Väikese käpa jälg" (1985) ja 2 mälestusteraamatut - "Maast madalast" (1990) ning "Ja vaimuvara ka" (1998). Kahes viimases avab kirjanik lisaks oma kujunemisloole ka huvitavamaid seiku ajastu ühiskondlikus ja kultuuriloolises elus.
Silvia Rannamaa
Fotod internetist
Olete oodatud meenutama!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar